Punased on praktilised, aga kergestisüttivad. Sinised emalikud, kuid vahel liiga emotsionaalsed. Kollased võivad olla nii vabameelsed lillelapsed kui ka padukuivikud. Aurapildistaja Moonika Jantson kinnitab, et igal auravärvil on oma plussid ja miinused, õnneliku ja rahuloleva inimese tunneb ära hoopis aurapildi harmoonilisuse järgi.
Moonika räägib liigutava loo: „Tegin ühel suurel esoteerikafestivalil aurapilte ja minu juurde tuli pilti tegema üks naisterahvas. Ta nägi nii halb välja, et ehmatasin täitsa ära – suvisele ajale vaatamata oli ta täiesti kaame ja veeni küljes rippus kanüül. Mõtlesin, et oo õudust, milline see tema aurapilt küll olla võib! Minule täielikuks üllatuseks oli tal hästi ilus valge, õrnalt helesiniste servadega ja täiesti harmooniline aura. See ei saa ju võimalik olla! Aparaat on vist rikkis: ma näen, et inimene ei ole korras, aga aurapilt ütleb, et ta on kohe erakordselt korras. Me hakkasime rääkima. Sellel naisel oli tõepoolest raske diagnoos, tal ei olnud enam palju jäänud. Aga ta oli selle teadmisega rahu teinud – ta ütles, et ei taha enam midagi, ei otsi midagi, ei püüdle kuhugi. Selle kanüüli kaudu sai ta mingeid ravimeid ja ta ütles, et ei tunne valu, ta ei kannata. Ainuke asi, mida ta elult veel ootas, oli lapselapse sünd, mis pidi kohe-kohe juhtuma. Naine rääkis, et on õnnelik igal hommikul, kui silmad lahti teeb: veel on antud võimalus lapselaps ära oodata – see oli ainuke asi, mis andis eesmärki. Seda kõike valge aura näitaski – et püüdlused, ambitsioonid, igapäevane virvarr ei puuduta teda enam. Ja ma sain aru, et selle naisega ongi kõik korras.“
Skeptikud võivad aurateema üle pilklikult muiata, aga teaduski ju kinnitab: kõigel, mis eksisteerib, on energiaväli – isegi eluta asjadel, rääkimata siis inimestest. „Elektormagnetväli, mida inimene kiirgab, on mõõdetav,“ sõnab Moonika. „Ning selle energia sagedust saab tõlkida värvide keelde. See ongi aura.“ Inimsilmaga tajutavate värvide lainepikkused on vahemikus 380 (violett) kuni 740 (punane) nanomeetrit. Palett on nagu vikerkaarel, ulatudes punasest läbi oranži, kollase, rohelise ja sinise violetini. Samamoodi varieerub inimestel aura värv.
Moonika rõhutab, et inimese auravärv ei ole kivisse raiutud ning elu jooksul võib see mitmeid kordi muutuda. „Aura koosneb paljudest kihtidest. Esoteeriliselt on inimese ümber seitse energiavälja, aura on ainult paar kihti sellest. Reeglina on inimese auras üks kindel värv, mis teatud eluperioodil domineerib,“ selgitab ta. „Kui elus toimuvad suuremad muutused, tulevad uued eluülesanded, inimene isiksusena muutub, siis muutub ka põhiline värv. Samas aura välimine kiht võib muutuda lausa mitu korda päevas. Inimene tõmbab ligi energiat, mida tal parasjagu vaja on. Kui näiteks homme on vaja kusagil kõnet pidada, hakkab inimene sobilikku energiat ligi tõmbama. See ei pruugi olla teadlik toiming vaid juhtub alateadlikult.“ Samamoodi on Moonika sõnul väljapoole liikuva energiaga. „Tööl olles kiirgab inimene üht tüüpi energiat, kodus olles midagi muud ning sõprade seltsis võib see energia olla hoopis kolmandat tüüpi.
Alkohol teeb auraga puhta töö
Laias laastus on seitse erinevat auravärvi ning need kattuvad tšakravärvidega: punane, oranž, kollane, roheline, sinine, violetne ja valge.
Mida iga konkreetne värv siis ikkagi inimese kohta ütleb? Punane on kõige madalama sagedusega värv, see paneb tahes-tahtmata arvama, et punase auraga inimene on isekas, agressiivne ja madalate tungidega.
Moonika naerab. „Punane kui isiksus ei ole üldse halb,“ põrmustab ta eelarvamused. „Öeldakse, et madal sagedus on halb. Ei ole! Punane on realist, praktilise meelega. Hästi kirglik ja intensiivne. Ka väikeste laste aura on tihti punane – näeb laua peal kommi ja kohe sirutab käe, kohe tegutseb. See ongi tüüpiline punase reageerimisviis. Täiskasvanud punased on uudishimulikud, kangekaelsed, nad ei usu, mis neile räägitakse ja lähevad kergesti põlema – nemad on tegelikult inimkonna edasiviiv jõud. Kuid eks teinekord lähevad nende emotsioonid liiga ägedaks ja keeruliseks.“
Loomulikult on ka punasel erinevaid toone. Moonika ütleb, et tumepunast aurat on ta näinud vaid kahel korral. „Üks minu kõige drastilisemaid aurapildistamise lugusid oli ühe purjus noormehega,“ räägib ta. „Käin vahel ka sünnipäevadel-firmapidudel aurapilte tegemas. Peo alguses on inimeste aura tavaliselt väga kena ja harmooniline, sest nad on peomeeleolus, rõõmsad ja leebed, jätnud mured ukse taha. Aga peo lõpu poole kipuvad need tavaliselt natuke käest ära minema – alkohol teeb oma töö. Väike klaasike aitab lõõgastuda, aga kui klaase tuleb palju, siis mõjub see vastupidi.
Päris peo lõpus toodi mulle üks noormees – sõna otsese mõttes talutati kahe inimese vahel kohale –, pandi toolile istuma: teeme nüüd aurapildi. Noormees oli nii purjus, et ei taibanud vist üldse, mis toimub. Tema aura oli hästi väike ja tumepunane, seal ei olnud mitte ühtegi teist värvi. (Tavaliselt on auras vähemal kaks-kolm värvi kuigivõrd esindatud.) Lisaks torkas silma see, et kõik tema tšakrad olid valet värvi, need olid täiesti paigast ära. Minu jaoks oli see ehmatav tõestus alkoholi negatiivse mõju kohta.“ Moonika palus noormehel kunagi kaine peaga tagasi tulla, et näha, milline on selle inimese pilt normaalses olekus, kuid ta kahjuks ei tulnud.
„Kindlasti ei ole see ainult alkohol, mis niimoodi mõjuda võib,“ ütleb ta.
Poliitikuid võiks olla kõigis vikerkaarevärvides
Järgmine värv pärast punast on oranž. Mõni aasta tagasi tegi Moonika „Eesti laulu“ kõigist poolfinalistidest aurapildid ning neid üksteise kõrvale ladudes hakkab silma, et nende piltide domineeriv värv oli oranž (ehkki muidugi oli ka kõiki teisi toone).
„See on ka päris loogiline,“ leiab aurapildistaja. „Oranž on loominguline inimene, see on loovuse ja artistlikkuse värv. Ta on emotsionaalne, elav ja seiklushimuline. Oranž on selline inimene, kes on alati valmis midagi uut kogema, midagi proovima – minema seljakott seljas reisima või tegema midagi ekstreemset.“
Ja kollane peaks olema rõõmsameelsuse värv?
Moonika nõustub, kuid ainult poolenisti. „Kollased on väga laia skaalaga,“ märgib ta. „Ühes otsas on kõik väga kerge – päike ja tšill ja pidu –, aga teises otsas valitseb tugev loogika, reeglid ja seadused. Tavaliselt ei ole kollase auraga inimene päris ühes või päris teises otsas. Reeglina kipuvad nad keskel olema, lihtsalt ühes või teises olukorras tuleb emb-kumb pool teravamalt esile. Kollased on päikeselised, kohati kergemeelsed, aga nad on ka tugevad intellektuaalid, kes kipuvad üle mõtlema, nad hoiavad kiivalt reeglitest kinni või soovivad neid teistele peale suruda.“ Kõlab nagu poliitiku portree – ühelt poolt jäigalt reegleid järgiv ja ratsionaalne, teisalt vastutustundetu ja lapsemeelne.
Moonika tunnistab, et on poliitiku aurat pildistanud küll. „See inimene on kaks korda minu juures aurapilti teinud ja tema aura oli minu jaoks väga suur üllatus. Esimene kord ma ei suutnudki uskuda, et see on poliitik,“ tõdeb ta. „Esimene kord olid tema auras sellised õhkõrnad toonid, mis viitavad tavaliselt poeedile, fantaasiainimesele, kes ei tegele reaalsete asjadega. Siis oligi ta vahepeal mingi aja poliitikast eemal. Ja kui ta uuesti poliitikasse läks, tuli ta enne veel aurapilti tegema. Nüüd oli see täiesti muutunud – domineerisid kollane ja oranž, mis sobib poliitikuga päris hästi. Ehkki poliitikule sobib iga värv.“
Rohelised on suhtlejad ja sinised hoolitsejad
Ka skaala järgmine värv, roheline, on Moonika sõnul hea poliitikuvärv, sest seda tüüpi inimestele meeldib tegelda probleemide lahendamisega ja ühiskonnaelus sõna sekka öelda. Nad armastavad uuendusi ning eks seegi on omadus, mis maailmamuutjale passib. „Rohelise puhul öeldakse, et tegemist on õpetajaga,“ selgitab auratundja. „See muidugi ei tähenda, et inimene peab elukutselt õpetaja olema, ehkki olen tähele pannud, et pärisõpetajad on väga tihti rohelise energiaga.“ Moonika lisab, et rohelise auraga inimesed on sotsiaalsed ning armastavad oma teadmisi jagada. „Heledamad rohelised on seltskondlikud, armastavad väljas liikuda, suhelda. See on ka hea ajakirjanikuvärv. Tumerohelised on pigem seotud loodusega ning eelistavad tegelda loomade või põllumajandusega. Isegi kui nende reaalne elukutse ei ole loodusega seotud, otsivad nad kas või hobi korras endale sellist rakendust.“ Roheline on ka muutuste värv ning inimestel, kes liiguvad ühest eluetapist teise, muutub Moonika sõnul aura enamasti mingiks ajaks roheliseks. „Roheline aitab uutel energiatel juurde tulla ja nendega kohaneda.“
Järgmiseks: sinised on soojad, tundlikud ja empaatilised inimesed. „Väikelaste emadel on tihtipeale sinine aura,“ toob Moonika näite. „Sinine on hoolitseja, ta on see, kes paneb enda tagaplaanile ja tegutseb teiste heaolu nimel. Nad on emalikud ka kõigis muudes näitajates. Sinine võib ka meesterahvas olla, aga ta on see, kes ikkagi hoolitseb.“ Moonika lisab, et sinise auraga inimesed kuulavad südamehäält ja tegutsevad südame sunnil. See on küll väga armas, kuid ühtlasi nende nõrk koht – sinistel on soodumus negatiivsed asjad endasse lukustada ning pikapeale võib see depressiooni viia.
Eraldi sinise varjundina eristatakse indigot, mis kannab endas tavalise sinise omadusi, kuid väljendab kõrgemalt arenenud intuitiivsust. „Indigote puhul on hästi oluline ka artistlikkus ning rolli mängimine,“ märgib Moonika. „Väga paljudel näitlejatel ja kunstnikel on tugev indigoaura. Ühtlasi viitab see värv tugevale ilutunnetusele ja esteetilisele meelele – eks seetõttu paljud indigod tegelevadki kunstivaldkonnaga.“
Mitte iga guru pole lilla
Violetne aura viitab sellele, et tegemist on tugeva psühholoogi või vaimse inimesega. „Lilla on punase ja sinise segu ning ka energeetiliselt on seal olemas punase realism ning sinise tundlikkus,“ räägib Moonika. „Kuid lilla puhul ei ole see realism mitte füüsiline nagu punase puhul vaid pigem vaimset laadi. Violetsed on suurepärase psühholoogilise tajuga, vaimsed inimesed – seda nii heas kui ka halvas mõttes, sest nad on võimelised teisi mõjutama ja seega ära kasutama. Violetne aura ei tähenda veel, et inimene on õigel teel.“ Lilla auraga inimestele on Moonika sõnul iseloomulik perfektsionism. „Nad on täiuseotsijad ning kipuvad oma hoiakutes väga jäigad olema,“ selgitab ta. Ehkki violetne on vaimsuse värv, ei tähenda see veel, et kõigi esoteerikute aura on lilla. „Minu juures on erinevaid selgeltnägijaid ja ennustajaid käinud – ei ole nad sugugi alati violetsed. Ihaldatakse vaimsuse märki, aga kõik me oleme inimesed. Ja ega pärismaailmas ei olegi hea olla kogu aeg vaimsuse lainel. Olen teinud eksperimendi inimesega, kes tegeleb šamanismiga. Oma igapäevases olekus on ta hoopis teistsuguse auraga kui siis, kui viib läbi rituaali.“
Vahepealne toon enne valget on lavendel. „Lavendeltoonid on sellised õhulised unistajad, fantaseerijad, poeedid, väga romantilised inimesed,“ kirjeldab Moonika. „Neid tuleb aeg-ajalt maa peale tagasi tõmmata, sest nad tahavad ära lennata. Sellepärast on lavendliauraga inimestel praktilises elus keeruline toime tulla. Aga nii palju kui mina olen tähele pannud, on neil reeglina kõrval keegi, kes neid maisemate asjade ajamisel toetab.“
Ehkki võiks arvata, et sellised õhulised haldjasinimesed on naised, ei ole see Moonika sõnul alati sugugi nõnda. „Üldiselt on nad tõesti naised, aga mitte alati,“ ütleb ta. „Tegin aurapilti mehele, keda olin palju teleekraanilt näinud ja kelle puhul mul oli kujunenud arvamus, et ta ongi selline, nagu telekas näidatakse, kus ta tegelikult ju mängis rolli. Kui tema aurapilti nägin, olin tõsiselt üllatunud – seal oli palju violetset ja hästi palju ka lavendlit. Hiljem sain teada, et ta kirjutabki luuletusi ja laulusõnu.“
Televiisorist tuttava mehe isik jäägu igaühele endale välja nuputada.
Valge on nii virgumise kui ka suikumise värv
Pärast lavendlit tuleb valge, mis teatakse olevat eriti kõrgel tasemel vaimsuse värv. Päris valge auraga inimesi kohtabki Moonika sõnul väga-väga harva. Aga ühe värvina teiste hulgas on ta üpris sage. „Valge tuleb aurasse kroontšakra kaudu, mis avaneb meditatiivses olekus, massaažis lõõgastudes või öösel magades, kui miski ei sega ja toimub energeetiline laadimine. Hommikul tehtud aurapiltides on valget päris tihti näha,“ märgib Moonika. „Alla kolme aastastel väikelastel on aura enamasti valge, sest seni on nad oma vanemate energiaväljas ja kuskil kolmeselt hakkab isiksus energeetiliselt välja kujunema.“ Moonika ütleb, et päris valge auraga inimest on keeruline mõista. „Kui näiteks sina suhtled valge inimesega, mina suhtlen valge inimesega ja ka keegi kolmas teeb seda, siis kui me püüame teda üksteisele kirjeldada, räägime me justkui täiesti erinevatest inimestest. Pigemini kirjeldame kedagi, kes sarnaneb meie endaga, sest valged ongi sellised – nad peegeldavad oma vestluspartneri või kaaslase omadusi ja nad võivadki olla täna üks ja homme teine, vastavalt sellele, mis olukorras nad parajasti on või kellega suhtlevad.“ Ka koomapatsiendid olevat valge auraga, Moonika sõnul on seda mõõdetud. „Nendel on energiaväli olemas, aga olemus nii palju suikunud, et enda „mina“ seal enam ei ole,“ selgitab ta. Valget on inimese aurasse aeg-ajalt väga vaja, sest ta puhastab negatiivsed blokeeringud. Valget energiat saab Moonika sõnul näiteks ravitsejatelt või massaažist, eriti kui massöör kasutab reikivõtteid. „Üks huvitav asi veel: tihti olen näinud valget aurat ka juuksuritel,“ märgib aurapildistaja. „Ka nemad on ju inimestega kogu aeg füüsilises kontaktis – ning juuksed säilitavad eriti palju energeetilist informatsiooni – ja seepärast vajavad nad taastumiseks valget energiat.“
Moonika rõhutab, et aura näitab inimese minatunnetust, mitte seda, millisena teised teda näevad. „Tihti küsitakse, missugune on hea inimese aura ja missugune halva inimese aura. Kui inimene, keda teised peavad kurjaks või isegi saatanlikuks, on enda arust hea inimene, siis seda näitab ka tema aura. Ja väga raske on ette kujutada inimest, kes tõesti mõtleb, et ta on halb,“ naerab Moonika. Enamasti on pedofiilil ja sarimõrvaril enda jaoks õigustus olemas, seega nende tegude negatiivsus ei kajastu nende auras. Nii et aurapildi järgi ei saa öelda, kes on hea ja kes on halb. Küll aga on auras hästi näha, kui inimene endas kahtleb. „Madala enesehinnanguga inimese aura on tõenäoliselt väga nõrk ja stressis, sest ta ise usub, et asjad on halvasti. Ehkki tegelikult ei pruugi see üldse nii olla.“
Mis värvi on õnneliku inimese aura?
Küsimuse peale, mis värvi on õnneliku inimese aura, hakkab Moonika naerma. „Iga värv võib olla õnnelik,“ ütleb ta. Oluline on hoopis aura kuju. See peaks olema harmooniline ja ühtlaselt ovaalne, võimalikult väikese lainetusega. Lisaks on tasakaalus inimesel kõik tšakrapunktid – mida aurapilt samuti näitab – kenasti joondunud ning õiget värvi. „Nad peaksid olema nagu nööbid kenasti omal kohal. Nad ei tohi laperdada ega olla valet või ebamäärast tooni. Ehkki südametšakra puhul, mis on roheline, on lubatud ka roosa ja helesinine värv, ja kroonitšakra puhul nii valge kui ka roosa värv. Kui tšakra on täiesti valet värvi või tume, siis kindlasti näitab see mingit probleemi.“ Seda, et aura üldse ei laineta, juhtub Moonika sõnul harva ning see saavutatakse tavaliselt ainult mõneks hetkeks. „Harmoonilise aura saab inimene kahel moel – esiteks kui ta on õnnelik ja rahul, kui hetk on tema jaoks täiuslik. Teine võimalus on lülitada välja kõik oma mõtted ja tunded ning lihtsalt eksisteerida, olla hetkes – ka siis rahuneb aura ilusasti maha.“ Tõsi küll – seiklust ja põnevust on tol hetkel vähe. „Kes tahab seigelda ja põnevust otsida, peab leppima sellega, et aura harmooniline ei ole,“ tõdeb Moonika.
Kumb kumma üles kaalub – kas seiklus ideaalse aura või vastupidi, selle valiku peab igaüks nüüd ise tegema.
Moonika Jantson on aurapilte teinud juba peaaegu kümme aastat ning selle ajaga on eestlase keskmine aurapilt mõnevõrra muutunud – suunavõtt vaimsete väärtuste poole on meie energiaväljas näha. „Kui ma aurapiltidega alustasin, domineerisid oranžid ja kollased, puhast rohelist kohtas väga harva,“ ütleb ta. „Aga juba mõni aasta tagasi panin tähele, et inimeste aurasse hakkas hästi palju rohelist tulema ja nüüd on roheline üpris tavaliseks saanud.“
TUNNETA ENNAST JA MAAILMA NING ELA KIRKALT! KEHALE, HINGELE ja VAIMULE!